esmaspäev, 22. mai 2017

Sassis elu

Mul tuli suur kihk midagi siia kirja panna. Hetkel on käes südaöö, aga teie seda ei tea, sest avaldan selle postituse alles järgmisel päeval. Nii on lihtsalt mõistlikum, sest kes ikka öösel üleval on, eks? Tavaliselt inimesed näevad sel ajal juba mitmendat unenägu, aga mina võtsin läpaka kätte ja kukkusin kirjutama. Või pigem oleks täpsem öelda, et potsatasin, sest elutoa diivanile ei ole võimalik muud moodi istuda kui potsatades :D

Igatahes praegu olen juba midagi paberile pannud. Ei, oota. Ma ju kirjutan netis mitte sule ja tindiga. Oh jah... eesti keeles on raske sünonüüme leida.

Kui oled ka minu mõnda varasemat postitust näinud, siis hakkad mõistma, et hetkel ma ei kirjuta oma tavapärases stiilis. Nagu juba enne mainisin, on mul tihk kirjutada, ma ei vali sõnu, vaid jutt lihtsalt voolab minust välja. Sellist tungi pole mul juba tükk aega olnud. Millal ma üldse viimati postitasin? 2 kuud tagasi? *kiire kontroll*

Viimase kirjutise avaldasin märsti lõpus ja nüüd on ka juba mai kohe läbi saamas. Ma isegi ei hakka ohkima, et issand kui palju aega mööda on läinud. Sel pole mõtet, sest teen seda niigi ilma blogita.
Kui nüüd küsida, et miks ma üldse blogin, kui postitusi teha ei viitsi, siis vastus on lihtne- kurat seda teab!

Mulle meenus, et tahtsin postituse teha toredast nädalavahetusest, mis (kahjuks) just läbi sai. Ilmselgelt seda ma siia pudru ja kapsa sisse panema ei hakka. Viimasel ajal on mul üldse tunne, et elu on suur sasipundar. Tahate tõestust? Ma võtsin kasutusele kalendermärkmiku. Nii imelihtne asi kui see ka poleks, ei ole ma kunagi suutnud seda korralikult täita. Alati olen mingid sündmused kirja pannud ja nädal hiljem selle kuskile kopitama jätnud, sest mul lihtsalt pole harjumust sinna vaadata. Aga seekord ma ei saanud koolist ja muust üldse sotti, niiet haarasin märkmiku järele. Mis minu puhul on juba mingi näitaja :D

Mis iganes algselt selle postituse mõte ka olema pidi, siis nüüd on see muutunud. Ja võib olla nii ongi parem :)

Tahan tänada kõiki, kes on vähemalt killukesegi mu elust osa saanud. Ilma teieta ma ei oleks see inimene, kes ma olen praegu. Tehke endale suur pai, eks? :)

Ning nüüd ma muutsin kogu kirjutise meeleolu. Tegin selle kõneks. Ametlikuks.

Nagu te näete olen hetkel suht lost (tingitud suurest unevõlast), niiet head ööd!?



reede, 31. märts 2017

Lihtsalt pildid

Mitu kuud tagasi käisin sõpra pildistamas. Kuna meil otsest plaani, milliseid pilte teha, polnud, siis mõtlesime niisama proovida. Kuni praeguseni olin täiesti ära unustanud tulemused ka siia lisada. 





See pilt on mu lemmik :)


reede, 24. veebruar 2017

99

Aeg möödub nagu öised kaubarongid raudteel. Alles sai Eesti 90ne aastaseks ja selle puhul tulid uued kroonised välja. Mäletan seda suurt sündmust vägagi hästi :D Kuidagimoodi on üheksa aastat mööda läinud ja nüüd on Eesti veel lähemal 100le.

Minu tänane hommik algas kodutütre vormi selga panemisega, rongkäigus osalemisega ja pärgade asetamisega Eesti Vabariigi auks. Õues oli ikka päris jahe (seda on juba nägudestki aru saada :D)

Nagu te näete pole see postitus eriti sisukas, kuid mul ei olegi midagi rohkemat öelda kui et Eesti aastapäev ei ole lihtsalt riigi sünnipäev, vaid ikka inimeste, kes seal elavad. Ilma ininmesteta poleks ka riiki, seetõttu tuleks tänast tähtpäeva tähistada nagu enda sünnipäeva :)


Tahan olla pohhuist!

Paar päeva tagasi ajasin sõbraga juttu ning ta ütles, et elu on lühike ning seda peab praegu kohe elama hakkama. Olen seda lauset miljon korda kuulnud, kuid viisis kuidas ta seda ütles oli midagi teistsugust. See pani mind teda uskuma ja aru saama, et pean midagi muutma, et olla õnnelik. 

Ma ei hakka valetama, öeldes, et olen rahul oma praeguse elukorraldusega. Ei, ma ei ole. Jah, mu elus on palju rohkem headust ja rõõmu, kui kellelegi üldse kunagi osaks võib saada. Aga seejuures ei saa ma teha asju, mida tahan. Ma ei saa olla mina ise. 

Kui arvate, et olen kodukana, siis eksite. Ma olen aktiivne ja võtan osa paljudest toredatest üritustest või teen midagi muud taolist. Ning need toimingud teevad mind õnnelikuks. Mulle meeldib korraldada ja organiseerida ja olla avatud uutele võimalustele. Lisaks on mul ka head sõbrad ning pere, kes mind toetavad. Aga siiski ma ei ole sellega rahul. 

Hirm piirab mind. Kardan olla minaise. Kardan kuulda teiste inimeste negatiivseid kommentaare või lihtsalt ignoreerimist. Siiani on mul selle vältimine üpriski hästi välja tulnud. Mulle ei ole probleemiks hakata võhivõõrastega rääkima, vaid hoopis inimestega, keda ma tean, kuid ei tunne. Pean silmas neid inimesi enda ümber, keda näen üpris tihti ja tean nime ja võib olla midagi veel, aga me ei ole tuttavad. Ja ma ei ole eriti pingutanud, et tuttavaks saadagi. Kardan, et juhul kui ma ei saa nendega hästi läbi, siis pean neid ikka igapäevaselt nägema ja see toob ellu rohkem negatiivsust. Hetkel on minu jaoks lihtsam mitte riskida ja ollagi oma mullis. 

Kuid nüüd jõuame selle juurde, millega postitust alustasin- ütlesin, et ma pole õnnelik. Olen hakanud tahtma sellest mullist välja saada, sest mitte proovimise tõttu jään ilma ka kõigest heast, mida need inimesed mulle pakkuda võiksid. Tahan minna kooli või kuhu iganes täpselt sellise riietusega nagu ise heaks arvan ja mitte karta teistest erineda.  Mul on nii palju kordi tekkinud olukord, kus olen end liiga pidulikult või siis mitte piisavalt pidulikult riietanud ning hullult teistest erinemise tõttu põdenud. Tahan oma sõpradega avameelsemalt rääkida. Tahan, et mind ei huvitaks teiste arvamus. Tahan olla enesekindlam ning julgem!
Nüüdsest hakkan oma mugavustsoonist välja astuma ning tegema asju, mis mulle meeldivad, kartmata erineda!


Kas sa oled midagi hirmu pärast tegemata jätnud?

If you change the way you look at things, the things you look at change


kolmapäev, 1. veebruar 2017

Klõpsud telefoniga vol 3

Jälle on käes aeg, kui jagan telefoniga tehtud pilte. Tahad teada, kust selle idee sain või mis telefoni kasutan ja millega pilte töötlen? 😊 Algse postituse leiad siit: http://slaegas.blogspot.com/2016/07/klopsud-telefoniga.html
Valisin täiesti juhuslikult pildid ja hiljem avastasin, et nii mõnigi neist on teisega sarnane :)








Millega sina tavaliselt pildistad?

pühapäev, 29. jaanuar 2017

Surm ootab

Viimasel ajal on mul tunne, et mu elu voolab nagu liiv läbi sõrmede. Ainult, et ükshetk saab liiv otsa. Jah, just surm ootab. Keegi meist ei ela igavesti, kahjuks. 

,,Uitmõtted on kõige ohtlikumad... neid võiks nimetada isegi inspireerivateks, aga nad on salakavalad ja neile on raske vastu seista." nii oli kirjas Liisi Lõo raamatus ,,Minu Tšiili". Kui paar nädalat tagasi seda raamatut lugesin, ei mõistnud selle lause tähendust. Nüüd saan vägagi hästi aru. Uitmõtted ongi ohtlikud, sest siis võib palju hulle tegusi korda saata. Mina küll ei ole midagi füüsiliselt korda saatnud, vaid pigem vaimselt. Sattusin mõtlema enda saavutustest ja jõudsin järeldusele, et ma pole palju ära teinud. Haarasin sellest mõttest niivõrd kinni, et nüüd olen juba mitu kuud vaevanud pead ja üritanud endale kinnitada, et olen palju rohkemat, kui suudan ette kujutada, ära teinud. Aga.. see ei õnnestu. Minu üks unistustest on maailimale pakkuda midagi sellist, mis muudaks selle paremaks paigaks, kus elada. Siiani pole ma just palju korda saatnud. Mul on tunne, et sama ajaga, mille mina olen tühja istunud, on suutnud teised nii palju imelisi asju ära teha.

On ütlus, et ela iga päeva nii nagu oma viimast. Olen proovinud, aga see päev saab nii kiiresti läbi. Tunnid, päevad, kuud, aastad mööduvad valgus kiirusel. Alles olin 14 ja tegin 8. klassi loovtööd, alles käisin Inglismaal, alles oli september ja nüüd on kuidagimoodi juba uus aasta. Tahaksin elule öelda: ,,STOP! Jää hetkeks seisma, ma ei jõua sammu pidada!", aga sellist võimalust mul kahjuks pole. 

Tahate teada, mis on irooniline? Sel nädalal olen palju kordi kuulanud Zayni ja Taylor Swifti laulu ,,I Don't Wanna Live Forever", kuid tunnen end pealkirjale täpselt vastupidiselt. Oh kuidas ma praegu tahaks igavesti elada. Oleks aega, et kõik soovid täita. Kuid see on vaid tühipaljas unelm.

Niisiis pean midagi muud välja mõtlema. Aga mida? 

Äkki oskad sina nõu anda?




laupäev, 21. jaanuar 2017

Minu "tervislik" toitumine

Viimasel ajal on mind hakanud piinama küsimus, et kas ikka toitun tervislikult. Üks pool minust nõustub, samas kui teine pool raputab pead. Et saada küsimusele vastust googeldasin, mis imeloom see tervislikult toitumine üldse on.

,,Kui sa oled terve inimene, siis sa ei pea menüü koostamisega oma pead väga palju vaevama. Tervislik toitumine ei tähenda loobumist sellest, mis sulle maitseb. Tervislik toitumine tähendab lihtsustatult, et sa ei söö rohkem ega vähem, kui su organism vajab ning sa sööd tasakaalustatult – organism saab toidust vajalikud valgud, süsivesikud, rasvad, kiudained, vitamiinid, fütotoitained jne. Ükski toit ei ole tervislik või ebatervislik, kasulik või kahjulik, vaid kõik sõltub söödavatest kogustest ja söömise sagedusest." (toitumine.ee)

Vähemalt nüüd tean, et toitun enam-vähem tervislikult. Miks just enam-vähem? Sest kohe kindlasti ei saa mu organism kõiki vajalikke toitaineid kätte. Ma olen üritanud seda parandada ja mitmekülgsemalt sööma hakata, kuid a) mul ei tule see meelde b) ma ei suuda end sundida sööma asju, mille järgi mul pole isu. Muidugi peab oma keha kuulama ja kui ükshetk tuleb hull isu millegi järgi, siis ilmselgelt on seda su kehast puudu. Aga mul ei ole seda tunnet! Jah, vahel isutab küll, aga see on harva. Kui mul on mingi aine puudus ei tunne ma isu selle järgi. Võib olla ma ei oska oma keha lihtsalt kuulata. Olen käinud perearsti juures vereproove andmas ning nende tulemused olid kõik normis (v.a. D-vitamiin ja midagi veel). Niiet hetkel võtan kapslitena juurde D-vitamiini ja kõik muu tundub korras olevat.

Aga ma ei tunne, et toituksin tervislikult. Käin kolm korda nädalas trennis ja seal kulutan liigsed "ülekilod", mida mul tegelikult pole, ära. Seepärast ma ei võta kaalust juurde peaaegu igapäevaselt šokolaaditahvlit või midagi muud magusat sisse vitsutades. Samas kui ühel suvel ei teinud eriti trenni, aga sõin ikka palju magusat, võtsin kaalust juurde ja tekkis punu ette.

Ma ei saa ka väita, et sööksin iga päev korralikult hommiku- ja lõunasööki. Hommikul ma alati ei jõu süüa, mis on kõige halvem asi üldse, sest just hommikusöök on päeva tähtsaim eine. Üritan varem ärgata ja ikka midagi hamba alla saada, kuid nii mitmetel kordadel olen pidanud und tähtsamaks. Vahel söön lõunat teadlikult vähem, sest kooli poolt pakutav toit ei ole just minu maitse. Muidugi on see minu probleem, et koolilõunal söön vähem, aga nagu ma juba varem mainisin ei suuda ma alati end sundida sööma (eriti pooltooreid kartuleid).  Õhtusööki ei jäta ma kunagi vahele. Peamiselt seetõttu, et seda saan kodus ja päeva jooksul on  mu kõht ikka päris tühjaks läinud.

Võiks öelda, et ma toitun ja ei toitu ka tervislikult, seepärast ka postituse pealkirjas jutumärgid. Peamine probleem on liigne magusa söömine, kuigi kulutan selle trennis ära. Igatahes sain sellest postitusest ise ka targemaks  :D Ma polnud varem väga mõelnud oma ära jäetud hommikusöökidele ja vähesele lõunale. Üritan end parandada. Kindlasti!


Pilt on võetud google'ist

Kui tervislikult toitud sina?



Parim huulepalsam

Mõnikord vaevlen katkiste huulte küüsis, eriti veel talvel. Olin harjunud hügieeniliste huulepulkadega, mis jätavad huultele paksu ja rasvase kihi. Pidasin seda normaalseks kuni pool aastat tagasi ostsin Yvers RocherKookosega huulepalsami ning sattusin täieliku üllatuse osaliseks. Siis sain teada, et mitte kõik huulepalsamid ei ole ühesugused.

Antud toodet ei pea huultele hõõruma nagu mõnda odavat hügieenilist huulepulka, mida varem kasutasin. Ma ei liialda, kui ütlen, et see jätab huuled siidpehmeks ja muudab katkiste huulte seisukorra palju paremaks vaid mõne kasutuskorraga. Lisaks on sellel veel mõnus kookose lõhn. 

Ainuke miinus huulepalsami puhul on tema hind. Muidugi ei maksa see 10 € või rohkem, sest siis ma poleks selle poole vaadanudki. Isegi 4 eurosed huulpalsamid jätavad mind külmaks, sest minu arust on see täielik raha raiskamine. Kookosega huulepalsami hind on 2,25 €. Muidugi kaldub see odava poole, kuid minu sisemine koonerdaja ei lubaks mul seda rohkem osta, kui palsam poleks niivõrd hea.  Olen harjunud Konsumi kuuekümne sendiste hügieeniliste huulepulkadega, seepärast ongi mul imelik pea 3 korda suuremat summat välja käia.

Soovitan soojalt kõigil endale see huulepalsam soetada, isegi kui sul pole katkisi huuli. Eriti mõnus on seda kasutada suvel, sest toode jätab õhkõrna kihi, mis tõesõna niisutab.

Kas oled ka Yves Rocherist tellinud? 
Milline oli sinu kogemus?


pühapäev, 15. jaanuar 2017

kurat see*

Kaks aastat tagasi lõin selle blogi mõeldes, et paari postitusega saan sadades lugejaid. Juba peale paari esimest kirjutist nägin, et mitte keegi ei loe neid. For real ma sain vist 10 vaatamist ja nendest 3 oli ka mina ise :D

Praegu näen, et mu pingutused on vilja kandnud. Mu blogi ei ole küll kuulus, vaid seda loevad sõbrad ja võib olla paar inimest veel. Paar päeva tagasi sain 245 vaatamist. Mainisin Instagrami postituses oma bogi ja oplaa.. klikke hakkas kogunema. Jah, ma tean, et kuulsad blogijad saavad tuhandeid vaatamisi päevas ning ma ei peaks oma kahesaja klikkimise üle üldse hõiskama. Aga need vaatamised on minu jaoks olulised, need näitavad, et Salalaekal võib tulla hea tulevik.

Nüüd kui mu blogil on hakanud tõesti hästi minema, ei suuda ma enam millestki kirjutada. 30ne päeva challenge annab mulle palju võimalusi, kuid samas ma lihtsalt ei oska ega jaksa kirjutada nendel teemadel. Ka praeguse postituse kirjutasin hetkelisel inspiratsioonipuhangul. Tean, et peaksin kirjutama, sest blogi unarusse jätmine maksab mulle hiljem kätte, kuid end sundides kirjutama ei tule mul midagi head välja. 

Ehk siis otsustasin võtta vabalt ja kirjutada siis, kui tuju on. Samas ei lase ma end täiesti lõdvaks ja vabal hetkel panen ikka midagi kirja ka.

Kui soovid teada, mis enesetapumõtetega neiust sai, kellest kirjutasin siin: Suitsiid internetis, siis temaga on kõik korras. Ta ütles mulle, et on hetkel motiveeritud ja postiivselt meelestatud ning seda on ta Instagrami postitustest ka näha :)

*Ütlesin endale, et ainult äärmisel juhul ropendan siin blogis. Täna tundus üks neist kordadest. Tahtsin kirjutada postituse pealkirjaks ,,fuck it", kuid viimasel hetkel mõtlesin vaadata, kuidas Google Translate seda tõlgib. Sain teada, et tähendus on ,,kurat see" :D Muidugi tegelikult on tähendus vähe teine, kuid see tõlge päästab peesse saatmast. 



neljapäev, 12. jaanuar 2017

Karge ja raagus

Viimasel ajal olen blogis nii palju muudest asjadest vatranud, et unustasin pilte postitada. Siin on paar päeva tagasi tehtud fotod:








Milline pilt sulle kõige rohkem meeldis?