Postitused

Roosade juustega tüdruk

Kujutis
Paar päeva tagasi pakkusin sõpradele välja idee, et peale kooli ei läheks igaüks oma koju konutama, vaid võiks hoopis midagi koos teha. Nii saimegi reedel minu juures kokku- jõime ohtralt teed (ausalt ka ma ei mäleta, millal viimati nii palju teed jõin), vaatasime filmi, mängisime Reaalsuskontrolli ja lobisesime niisama. Ööseks jäi ainult üks, aga järgmine nädalavahetus kavatsema diskole minna, niiet siis pakun ulualust lausa kolmele :D

Järgmisel päeval läksime sama sõbrannaga, kes ööseks jäi, pildistama. Muidugi olin mina kaamera taga, sest khmm selle ees ma küll ei oskaks olla :D Üritasin pildistamisel rohkem portreefotodele keskenduda, sest plaan oli uusi facebooki profiilipilte teha. Pildistama minnes mul erilisi ideid peas polnud, pigem kasutasin vaatame-mis-juhtub loogikat. Ise loen shuudi edukaks, sest sain päris mitu head pilti ja modelliga ka raskusi polnud. Kõik sujus :) Siia panin siiski rohkem "kunstilisemaid" fotosid kui tavalisi fb profiilikaid :)









Lemmar :)


2. …

Istuv õnnetusehunnik

Kujutis
Mu ühe hea sõbra kohta saaks öelda, et ta on kõndiv õnnetusehunnik. Tahate teada miks? Siin on üks näide: ta rabas 3 tundi kalligraafia kodutööd teha. Teate mis on kõige imetlusväärsem? Tal kulus ainult millisekund, et tindipott oma värskelt lõpetatud tööle ümber ajada. Nüüd mõtlete, et äpardusi ikka juhtub, eks.  Aga see pole ainus kord, oh ei. Nende kuue aasta jooksul, kui olen teda tundnud, on nii palju juhtunud, et enam pooli asju ei mäleta.
Aga tegelikult ma ei tulnud sellest rääkima. Põhjus miks siia täna (tegelt eile südaöösel) kirjutama sattusin on mu enda keha, tervis ja heaolu. Nimelt ma ei ole nendega rahul, kohe üldse mitte. Tark inimene ütleks selle peale, et võta siis midagi ette. Aga minu puhul on see ainult mõtteks jäänudki. Vähemalt jõudsin otsapidi tagasi oma blogi juurde. Üle pika aja jälle midagi kirja panna on nii vabastav tunne nagu kirjutaks sõbrannale, keda pole kuid näinud ja nüüd kõik lihtsalt pulbitseb sees ja otsib väljapääsu. Kui te arvate, et ma olin umb…

Üritan sitast saia teha

Kujutis
Viimasel ajal on mu emotsioonid olnud nagu ameerika mäed. Ühel hetkel tunnen end nii rõõmsa ja õnnelikuna ja teisel hetkel olen stressikooma all kokku varisemas. Ja need kõik vahelduvad veel nii kiiresti, et pole olnud aega lihtsalt maha istuda. Igatahes mitte päriselt nautida vaba hetke. On ju nii lihtne lihtsalt kodus olla ja voodis lebotada, et teistele jääb mulje nagu sa puhkaksid. Tegelikult on mul olnud lihtsalt nii palju asju kaelas, et olen jõudnud sinna punkti, kus ma enam ei tee mitte midagi. 
Ma tean, et pean oma loovtööks tagasiside küsimustiku tegema, ma tean, et pean meilidele vastama, ma tean, et pean toa ära koristama, ma tean, et pean koosolekule minema, ma tean, et pean Felixiga tegelema, ma tean, et pean trenni minema, ma tean, et pean oma kohustusi täitma. Uskuge mind ma tean! Loogika järgi ma ei peaks terve päev voodil istuma ja youtube videoid vaatama, vaid need asjad ära tegema. Aga... ma siiski istun voodil edasi, söön hommikuhelbeid nii lõunaks kui ka õhtusöö…

Sassis elu

Kujutis
Mul tuli suur kihk midagi siia kirja panna. Hetkel on käes südaöö, aga teie seda ei tea, sest avaldan selle postituse alles järgmisel päeval. Nii on lihtsalt mõistlikum, sest kes ikka öösel üleval on, eks? Tavaliselt inimesed näevad sel ajal juba mitmendat unenägu, aga mina võtsin läpaka kätte ja kukkusin kirjutama. Või pigem oleks täpsem öelda, et potsatasin, sest elutoa diivanile ei ole võimalik muud moodi istuda kui potsatades :D

Igatahes praegu olen juba midagi paberile pannud. Ei, oota. Ma ju kirjutan netis mitte sule ja tindiga. Oh jah... eesti keeles on raske sünonüüme leida.

Kui oled ka minu mõnda varasemat postitust näinud, siis hakkad mõistma, et hetkel ma ei kirjuta oma tavapärases stiilis. Nagu juba enne mainisin, on mul tihk kirjutada, ma ei vali sõnu, vaid jutt lihtsalt voolab minust välja. Sellist tungi pole mul juba tükk aega olnud. Millal ma üldse viimati postitasin? 2 kuud tagasi? *kiire kontroll*

Viimase kirjutise avaldasin märsti lõpus ja nüüd on ka juba mai kohe …

Lihtsalt pildid

Kujutis
Mitu kuud tagasi käisin sõpra pildistamas. Kuna meil otsest plaani, milliseid pilte teha, polnud, siis mõtlesime niisama proovida. Kuni praeguseni olin täiesti ära unustanud tulemused ka siia lisada. 




See pilt on mu lemmik :)

99

Kujutis
Aeg möödub nagu öised kaubarongid raudteel. Alles sai Eesti 90ne aastaseks ja selle puhul tulid uued kroonised välja. Mäletan seda suurt sündmust vägagi hästi :D Kuidagimoodi on üheksa aastat mööda läinud ja nüüd on Eesti veel lähemal 100le.
Minu tänane hommik algas kodutütre vormi selga panemisega, rongkäigus osalemisega ja pärgade asetamisega Eesti Vabariigi auks. Õues oli ikka päris jahe (seda on juba nägudestki aru saada :D)
Nagu te näete pole see postitus eriti sisukas, kuid mul ei olegi midagi rohkemat öelda kui et Eesti aastapäev ei ole lihtsalt riigi sünnipäev, vaid ikka inimeste, kes seal elavad. Ilma ininmesteta poleks ka riiki, seetõttu tuleks tänast tähtpäeva tähistada nagu enda sünnipäeva :)

Tahan olla pohhuist!

Kujutis
Paar päeva tagasi ajasin sõbraga juttu ning ta ütles, et elu on lühike ning seda peab praegu kohe elama hakkama. Olen seda lauset miljon korda kuulnud, kuid viisis kuidas ta seda ütles oli midagi teistsugust. See pani mind teda uskuma ja aru saama, et pean midagi muutma, et olla õnnelik. 
Ma ei hakka valetama, öeldes, et olen rahul oma praeguse elukorraldusega. Ei, ma ei ole. Jah, mu elus on palju rohkem headust ja rõõmu, kui kellelegi üldse kunagi osaks võib saada. Aga seejuures ei saa ma teha asju, mida tahan. Ma ei saa olla mina ise. 
Kui arvate, et olen kodukana, siis eksite. Ma olen aktiivne ja võtan osa paljudest toredatest üritustest või teen midagi muud taolist. Ning need toimingud teevad mind õnnelikuks. Mulle meeldib korraldada ja organiseerida ja olla avatud uutele võimalustele. Lisaks on mul ka head sõbrad ning pere, kes mind toetavad. Aga siiski ma ei ole sellega rahul. 
Hirm piirab mind. Kardan olla minaise. Kardan kuulda teiste inimeste negatiivseid kommentaare või lih…